Kultuuriülekandest ja kumulatiivsest argumendist

Paradoksaalsel kombel sünnivad kõige originaalsemad ideed, lood ja lahendused, millest tihti saavad aja jooksul ühe rahva ja kultuuri jaoks märgilised kui mitte defineerivad nähtused, just seal, kus erinevad maailmad põrkuvad ja üksteist mõjutavad. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, eestlasele meenub tõenäoliselt esimesena kohaliku rahvapärimuse ja Euroopa eepilise traditsiooni kohtumisel ilmavalgust näinud Kalevipoeg. Minu doktoritöö, mida ma Tartu Ülikooli usuteaduskonnas veedetud aasta jooksul raamatuks ümber olen vorminud, uurib Mesopotaamia ja hellenistliku maailma omavahelise mõju näitel protsesse, mille kaudu algselt võõrad ideed, lood, motiivid ja teadmised ühest kultuuriruumist teise liiguvad ja seal omaks võetakse. Ükskõik mida üks ühiskond teiselt üle võtab, laenatud materjali kohandatakse alati. Selles kohandamisprotsessis on teatud reeglipärasused, mida saab uurida uudsest kultuuritõlke teooriast lähtuvalt. Lihtsustatult öeldes on selle teooria aluseks arusaam, et uus materjal on sihtrühmas mõistetav ainult selle sees juba olemasolevate kontseptsioonide ja terminite kaudu. See aga tähendab paratamatut „tõlkes kadunud“ fenomeni. Lugematute „tõlgete“ ja laenatud materjali vastavalt vajadustele ümberkujundamise tõttu võib tõlgitav vahel tundmatuseni muutuda. Seetõttu on kultuuriülekande mehhanisme uurides esmane ülesanne kõigepealt kindlaks teha, millised ideed, motiivid ja teadmised on tõepoolest laenamise tulemus. Just laenatud materjali kindlaks tegemisest ja sellega seotud probleemidest tuleb siinses postituses juttu.

Kui teoorias on asi lihtne – tuleb võrrelda kahte „teksti“ (olgu nendeks siis päris tekstid, kunstiteosed või näiteks teadmiste süsteemid) ja otsida sarnasusi, mida ei saa seletada pelgalt kokkusattumusega –, siis reaalsuses osutub see tihti väga keeruliseks ülesandeks, seda eriti antiikmaailma puhul, kus allikmaterjali ja meie teadmiste piiratus seab igale võrdlusele omad piirid. Paralleelide identifitseerimisest veelgi keerulisem on määratleda, kas tegu on kaudse mõju või otsese sõltuvusega ehk läbi kui mitme „tõlkija“ on materjal käinud.

Laenude otsimisel tuleb aga arvestada ka teisi, mõneti ootamatuid faktoreid. Tihti on ajaloo uurimise uurimine sama põnev ja õpetlik kui ajaloo enda uurimine. Näiteks arusaamad idapoolsete naabrite mõjude kohta Vana-Kreeka kultuuris on aja jooksul kandunud ühest ekstreemsusest teise ja jälle tagasi. Ühest äärmusest leiame akadeemikud ja huvilised, kes on iga väiksematki sarnasust otsese laenuna interpreteerides näinud Kreeka kultuuri pea täielikult idapoolsete saavutuste teisendina. Teisalt iseloomustab eriti 20. sajandi keskpaika selle teema igakülgne ignoreerimine. Alates 1960.–1970. aastatest on ida ja lääne omavaheliste mõjude uurimine tõusnud taaskord au sisse ja kuigi selles valdkonnas on viimaste aastakümnetega ära tehtud suur töö, ei pääse me nüüdki paralleelide liiga kergekäelisest laenudeks nimetamisest. Samuel Sandmel on sellist nähtust, seda küll Vana Testamendi näitel, kutsunud parallelomaaniaks. Parallelomaaniast vaevatud näevad paralleele kõiges ja kõikjal, kipuvad nendest liiga palju välja lugema ja panema sarnasused kahe teksti otsese vahekorra arvele.

Kui arvestatava hulga Vana-Kreeka filosoofias, teaduses, kunstis ja religioonis leiduvate teadmiste ja ideede puhul on tänaseks väga kindlalt tõestatud nende idamaine päritolu, siis liigse entusiasmi tagajärjel on palju välja pakutud ka selliseid laene, mille tõenäosus on tõsise kahtluse all. Õigupoolest saame me historiograafilises diskursuses jälgida kaunis laialt levinud, aga vähe tähelepanu leidnud mustrit: mida vähem veenavad väidetavad paralleelid, seda rohkem leitakse neid kahe „teksti“ võrdlemisel. Sellise nähtuse loogika on lihtne: üks arbitraarne sarnasus, olgu selleks siis keelelaen, jagatud kunstiline või kirjanduslik motiiv või midagi muud, ei ole piisav, et demonstreerida otsest sõltuvust. Aga terve klaster sarnasusi on, seda vähemalt teoorias. Praktikas tekib aga uus oht: nõndanimetatud kuhjuv või kumulatiivne efekt, kus kvantiteet hakkab asendama üksikute osade kvaliteeti. Kuigi pealtnäha võivad kumulatiivsed argumendid olla küllaltki veenvad – tihti on raske uskuda, et nii palju sarnasusi saavad olla juhuslikud –, ei võrdu 0,5+0,5+0,5+0,5 tegelikult ka parima tahtmise juures neljaga.

Hea näide kuhjuvast argumendist on Martin L. Westi kuulus raamat „Helikoni idapoolne nägu“ (The East Face of Helicon: West Asiatic Elements in Greek Poetry and Myth. Oxford, 1997), mis uurib Kreeka ja muistse Lähis-Ida eepika seoseid. West pühendab sadu lehekülgi erinevate sarnasuste otsimisele, leiab mõned üksikud tugevad paralleelid, aga lisab sinna kõrvale kümneid problemaatilisi näited. Küsiksin oma doktoritöö juhendaja professor Dowdeni sõnadega: „Mida on meil peale hakata Helikoni-täie Ida ja Lääne vaheliste paralleelidega, millest mõned on põhjendatud, mõned võimalikud, mõned mõeldavad ja üksikuid ehk targem vaikselt kõrvaldada?“ Kultuuriülekande enda seisukohast ehk mitte kuigi palju, pedagoogilisest vaatepunktist aga nii mõndagi.

Ei akadeemilistes uurimustes ega elus üldiselt tohiks me kunagi leppida väitega, et vaatamata üksikute argumentide nõrkusele on just nende kogumõju see, mis loeb. Heaks näiteks on Cristiano Grottanelli teooria („The Story of Combabos and the Gilgamesh Tradition“ - R.M. Whiting, ed. Mythology and Mythologies. Methodological Approaches to Intercultural Influences. Helsinki, 2010, 19–27), mis põhineb Michael Astouri ja Simo Parpola eeltööl ja mille kohaselt on 2. sajandist pärinevas, tõenäoliselt Samosata Lukianose kirjutatud raamatus De Dea Syrialeiduv lugu Combabosest Gilgameši traditsiooni töötlus. Jätame esialgu kõrvale asjaolu, et Lukianose eluaastate ja selle aja vahel, mille kohta saab vettpidavalt tõestada, et Gilgamešist jutustav Babüloonia eepos oli Vahemere idakaldal tuntud ning võis seega originaalilähedases versioonis üldse Lukianoseni jõuda, laiutab pea tuhandeaastane kuristik. Keskendume puhtalt Grottanelli esitatud argumentidele.

Eepos jutustab kõigepealt kuningas Gilgameši ja tema sõbra Enkidu kangelastegudest, sealhulgas seedrimetsa valvuri, jumalik-metsiku koletise Humbaba tapmisest, kelle järgi Combabos on Grottanelli arvates oma nime saanud (tõenäolisema teooria järgi on nimi seotud pigem emajumalanna Kybele erilist jüngrit tähistava sõnaga kybebos) ning seejärel sõbra kaotanud kuninga eksirännakutest surematuse otsingul. Combabose lugu on aga emajumalanna Atargatise templi asutamismüüt, mis räägib mehest, kes kuningale truuks jäämise nimel end ise kastreeris, kusjuures kastreerimise motiiv seletab templiga seotud eunuhhide kultust. Combabose loo lühikokkuvõte aitab ise paremini hinnata võimalikke lugudevahelisi sarnasusi ja erinevusi.

Seleukiidi riigi kuninganna Stratonike tahtis taastada Hierapolises asunud Süüria jumalannale pühendatud templi. Kuninganna ja templiehituse valvamiseks palus kuningas Seleukus oma kõige usaldusväärsema sõbra Combabose abi. Nägus Combabos mõistis otsemaid ülesandega kaasnevat ohtu: ilusa kuningannaga kahekesi veedetud aeg ei saa talle mitte mingil juhul hästi lõppeda. Seepärast otsustas ta eemaldada „kõige kurja juure“, pani selle mürri, mee ja vürtsidega täidetud anumasse ja andis suletud anuma Seleukusele hoiule väitega, et selles peitub hinnaline juveel.

Süürias ei suutnud kuninganna Stratonike muidugi oma nägusa kaaslase võludele vastu panna, armus meeletult ja heitis end veiniuimas tema jalge ette. Combabos tõrjus kuninganna lähenemiskatse ja rääkis talle oma olukorra kohta tõtt, misjärel nende vahel arenes platooniline suhe. Kuuldused paari väidetavast reetmisest jõudsid aga sellele vaatamata peagi kuninga kõrvu ja Combabos mõisteti abielurikkumise eest surma. Viimasel hetkel palus ta kuningal avada enne Süüriasse sõitu tema kätte usaldatud anum ja tegi teatavaks selle sisu. Pisarates kuningas andis erakordset lojaalsust üles näidanud noormehele tagasi tema positsiooni, palju kulda, hõbedat ja luksusesemeid ning lubas tal pöörduda tagasi Süüriasse, kus kangelane peale templi valmimist peagi suri. Suures leinas lasi kuningas sõbra mälestuseks püstitada templisse pronkskuju, mis kujutas Combabost naise keha, ent mehe riietega.

Kuna lugude süžeed on võrreldamatud, keskendub Grotanelli oma teooria tõestamisel temaatilistele paralleelidele, mis on kokku võetud allolevas tabelis. Sellest joonistuvad välja kaks trendi. Esimene on tendents näha Lukianose loodud tegelastes mitme eeposes esineva, sageli vastandliku karakteri ühte liidetud tunnuseid. Erinevates episoodides on väidetavalt ainest saadud erinevatest tegelastest. Teine on eeldus, et nii Combabose kui Gilgameši lugude kesksed teemad ja väärtused on ühesugused ja see näitab nende otsest suhet. Hea näitena saab välja tuua sõpruse motiivi, mis on Grottanelli sõnul üks olulisemaid ühenduslülisid kahe teose vahel. Ent sõprus on universaalne teema ja moodustab ka selliste kuulsate teoste nagu „Sõrmuste isand“ (Frodo ja Tobajuss) ja „Harry Potter“ (Harry ja Ron) selgroo. See ei muuda ei Tolkieni ega Rowlingut karvavõrdki Gilgamešist sõltuvaks. Paljud teised tabelis välja toodud teemad on samuti võrdlemisi universaalsed ja kohitsemise motiivi (nr 6) esinemine Gilgamešis ei ole assüroloogide hulgas kunagi toetust leidnud.

Tabel 1. Combabose ja Gilgameši lugudes esinevad temaatilised paralleelid Grottanelli järgi (Allikas: Grottanelli 2010:24).

Fundamentaalne küsimus, mis iga kultuuriülekande uurijat igavesti jälitab, ongi, et kus jookseb piir kokkusattumuste ja piisava arvu kokkusattumuste vahel. Paralleelide kuhjamine selleks, et saavutada see müstiline „piisav“, on väga ahvatlev. Ent see on kahe teraga mõõk. Esiteks on võimalik, et nõrgad võrdlused õõnestavad kogu uurimust ja tulemuseks on nõndanimetatud „lapse ja pesuvee“ situatsioon, kus edasist uurimist väärivad argumendid heidetakse koos kõige muuga kõrvale. Alternatiiviks on nõrkade argumentide aktsepteerimine tugevate tuules. Viimane võib seeläbi luua miraaži arvestavast hulgast laenudest ja seega laialdasest infovahetusest, samal ajal kui kriitilisem lähenemine lubaks postuleerida vaid väheseid erandlikke mõjusid ja nõuaks nende esinemisele konkreetseid selgitusi. Aja jooksul võivad sellised õhulossid moodustada terveid pilvelinnu, saada ekslikuks aluseks teistele uurimistöödele ja luua sellega vale ettekujutuse kultuuriülekande tegeliku ulatuse kohta.

Kumb kahest variandist teoks saab, sõltub pahatihti lisaks tugevate argumentide hulgale parasjagu valitsevast ideoloogiast. Nagu juba mainitud, heideti paljud 20. sajandi alguse teooriad kogu ulatuses kõrvale, kuigi nad sisaldasid ideid, mis on hiljem kinnitust leidnud. Westi Helikonile, mis vaevleb kohati samade probleemide käes, viidatakse aga laialdaselt kui epohhiloovale teosele, mis tõestab lõplikult ära Mesopotaamia ulatusliku mõju Kreeka eepikale.

Mida siis teha, et mitte selle mõõga otsa sattuda? Eelkõige tuleks teha vahet tõenäoliste ja võimalike paralleelide vahel. Kui argumendid üksikuna ei veena, ei tohiks nad tingimata veenda ka tervikuna. See muidugi ei tähenda, et sarnaste motiivide klastrite ja narratiivsete raamistike otsimisel pole mõtet – kindlasti on. Kumulatiivse argumendi ohumärke tuleb lihtsalt tunda. Täpsema pildi saamiseks on oluline hoida fookuses vaid kõige veenvamad paralleelid. See aitab meil suunata pilku olulistele küsimustele materjali liikumise kohta, uurida, kuidas see ületab kultuurilisi ja keelelisi barjääre ning mis dikteerib mida, miks ja millisel kujul võtab üldse üks kultuur teiselt üle.

Moonika Oll oli 2017/2018 õa. usuteaduskonna Lähis-Ida kultuuriloo teadur.

29. juuni 2018

Tagasi blogisse